Kui mesilane lillele maandub, vabastab ta õielt õietolmu, riisub selle jalgadega kokku ja suunab suhu. Suus niisutab ta õietolmu mee ja süljega, lisades sellele fermente, baktereid ja teisi kasulikke aineid, et õietolmu rikastada, käivitada suiraks ümbertöötlemise protsess ja konserveerimine. Saadud segu paigutab mesilane oma jalgadel olevatesse karvadest moodustunud korvikestesse ning tekivad graanulid, need transpordib mesilane tarru ja paigutab seal jalgadega järjekannu. Noored mesilased lükkavad peaga graanulid kenasti kärjekannu põhja ja pressivad kokku, kõrvaldades niimoodi liigse õhu. Ühte kärjekannu mahub 18 õietolmu graanulit, mis on korjatud mitmesugustelt taimedelt eri aegadel – niimoodi saab väga rikkaliku koostisega suira. Mesilased lisavad neisse kärjekannukestesse veel bioaktiivseid aineid ning kui kärjekann on kahe kolmandiku ulatuses täis saanud, siis pannakse peale mett ja kaanetatakse kann kinni. Toimub hapnemine ja õietolmust saab suir ehk meslasleib, mille peal mesilaste lapsed õlesse kasvavad.
